Ilmselt selle ütlusega, et oma majas ei lõpe töö kunagi otsa, on kõik majaomanikud nõus. Meie andsime tegelikult lubaduse, et enne sisse ei koli, kui kõik liistud on ära pandud, sest muidu need liistud ka panemata jäävad, kui juba sees elad. Aga kuna me(loe:mina) olime kärsitud ja tahtsime kiirelt sisse kolida, siis tuleb tõdeda, et mõned liistud jäid siiski panemata ning nipet näpet on vaja veel lõpetada.
Vana suvila renoveerimine elumajaks on kōike muud kui lihtne. Kaasnes igasuguseid üllatusi ehitusliku poole pealt ja tegelikult oleks poole lihtsam olnud nullist uus maja ehitada. Samas teisest küljest vaadates, on meie vana uus maja kõikide oma iluvigade ja väikeste katsetustega omapärane ja mitte nii tavaline. Meie maja renoveerimine kestis kõvasti üle kahe aasta ning sisekujundusliku poole pealt on ikka asju, mida oleks võinud teisiti planeerida ja valida. Kui kaks aastat tagasi valides näiteks koridori põrandaplaate, tundus valitu väga hea valik, siis praegu ilmselt teeks värvivaliku poolest teise otsuse ning mõtleks ka rohkem sidususe ja üldpildi peale. Sest maja tuleks võtta disainides tervikuna, mitte ühe toa kaupa. Ilmselt tol hetkel ei osanud kogenematuse tõttu ka üldpilti ette kujutada, rääkimata sellest, et kuskil arvutiprogrammis maja sisekujundamist teha, koguda mingeid materjali või sisekujunduse näiteid. Oma peas oli mingi ähmane idee ning selle järgi kuidagi sai ka asju valitud. Vahest ka kiirustades ning läbimõtlemata. Lisaks mängis rolli ka meie eelarve ning poes kitsendas see valikut kõvasti. Lisaks laenu me väga palju ei võtnud, põhimõtteliselt ostsime selle raha eest majale katuse, maasoojuspumba jms suuremaid asju. Kõik muu tuli enda taskust.
On kaks eri asja, kui saad käia arendajaga näidiskodudes, et oma ette antud valikutes midagi ära valida või täiesti omal käel mingi summa piires poes vajaminevaid asju osta, silme ees mingi ähmane visioon või kuskil Instagramis nähtud äge idee või disainielement. Seda ideed oma koju tuua on küllaltki raske, sest ehitusliku ja sisekujunduse poole pealt ju kogemus puudub. Aga õnneks on meil ülemine vannituba täiesti tegemata, nii et selle ruumi tegemisega saame vanu vigu vältida ja kujundamisel ehk veidi rohkem vaeva näha.
Maja ehitusel saime abi ka ikka palju. Elukaaslase isalt saime palju ehitusmaterjale, mis tal olemas olid ja mida meie ära saime oma kodu juures kasutada. Seetõttu ei pidanud paljusid asju ostma, kuid samas pidime sobitama ka enda visiooniga ning tegema ka kompromisse.
Kui mina maadlesin oma peas sisekujunduslike muredega, siis elukaaslasel olid teised mured. Kuvaldaga sees lammutustöid teha oli äge, kuid lammutusest tekkinud meeletult vana ehitusjääkide ära vedamine oli hoopistükkis raskem. Ilmselt oskavad sellega samastuda kõik, kes renoveerivad vana maja. Kaks aastat jutti on sõbrad saanud meie puitmaterjalist jaanilõket teha ja tundub, et ka järgmiseks aastaks jagub. Hoov on igasugust crappi täis siiamaani ning ei teagi, kuna selle kõik minema saab ja hoovi hakata ilusaks tegema. Sest sel aastal me kauni aia tiitlit ei saa.
Meie kodu soojendab maasoojuspump, kuid ega seegi lihtsalt meie keldrisse ei saanud. Selleks, et see keldrisse viia, tuli teha lausa eraldi sissepääs. Lisaks oli see nii suur, et ei mahtunudki algselt ära. Pidime põrandasse süvendi tegema ning täiesti uue keldripõranda valama. Kuid see on hea investeering ning tasus mässamist ära.
Tundub tobe, aga kasvõi pistikute planeerimine majja on küllaltki keeruline. Tuleb ette mõelda, kuhu asetad oma mööbli ning kui tulevikus ka tahta see mööbel ringi tõsta, et kas need pistikud siis ette ei jää ja kas neid saab ikka piisavalt, et mingite pilendusjuhtmetega enam möllama ei peaks. Olime planeerides võimalikult nutikad ning seetõttu pistikuid ja lampe sai nii, et tapab. Elutoas sai lampide jaoks kohti isegi liiga palju, et paar tükki panime esialgu isegi kinni.
Teatud asjade planeerimisega sai ka veidi nihu pandud. Algselt pidi vannitoa valamu asetsema akna all, selle järgi sai ka kõik torutööd tehtud, kuid hiljem avastasime, et valamu kohal peaks loogiliselt ikkagi peegel olema. Niisiis sai tööpinda veidi kohandatud väikse muudatusega ning peegel asetseb kenasti valamu kohal.
Söögilaua kohal olev lamp sai samuti veidi mööda planeeritud ning kuna lagi oli juba paigaldatud, siis pidime lähenema loovalt ning otsima lambi, mille juhtmega saab veidi mängida, et tuua lamp ikkagi laua keskpunkti. Meie õnneks selliseid industriaalstiilis lampe on nagu seeni pärast vihma ning selle leidmine polnud teab mis raske. Selliseid kiirlahendusi oli veelgi, kui pidime algse idee ümber tegema. Näiteks loobusime viimasel hetkel tuulekoja ideest ja otsustasime, et avatud planeering on ilusam ning ruumi kasutuse mõttes mõistlikum. Meil on suur valgust läbilaskev esiuks ning panime ka koridori suure peegli, et veelgi avarust lisada.
Töid teha veel jagub kõvasti. Lisaks pooleliolevale vannitoale peame lõpetama terrassi, paigaldama ka tänavakivid garaaži ette, tegema aia ning muru korda ning lisaks on veel vaja sisustada kaks magamistuba. Kindlasti tahaks tulevikus ka väikese sauna teha. Nagu juba algul öeldud, siis majas ei lõpe töö kunagi otsa ning nokitseda on alati midagi. Ja nagu pealkiri ütleb, siis esimene maja ehita kellelgile teisele. Natukene ju tõtt seal on. Aga eks perfektsuse taga ajamisega tuleb ka natukene hoogu maha võtta, sest tegelikult on ju kõik väga hästi!
House of Annye 